Mis saab riietest järgmisel aastal?

Mis saab riietest järgmisel aastal?

Just selline küsimus oli tänavusel Arvamusfestivalil ühe arutelu teemaks. Nimelt 1. jaanuarist tuleb Euroopa Liidu nõude kohaselt hakata tekstiilijäätmeid liigiti koguma ning praegu otsivad nii kliimaministeerium, omavalitsused kui taaskasutusorganisatsioonid aktiivselt vastust sellele, kes ja kuidas äravisatavaid riideid koguma hakkab ning mis neist kasutatud tekstiili mägedest edasi saab.

Kliimaministeeriumi asekantsler Ivo Jaanisoo selgitas, et vähemalt pool aastat kestavad veel läbirääkimised Euroopa Komisjoni, Nõukogu ja Parlamendi vahel tootjavastutuse kokkuleppimise üle ning arvestada tuleb vähemalt pooleteist-kahe aasta pikkuse perioodiga, et tööle hakkaks tekstiili tootjavastutussüsteem. See peaks omakorda mõjutama tootja käitumist, sest kehtima hakkab “saastaja maksab printsiip” ehk tootjad peaksid hakkama disainima paremini kestvaid ning paremini ringlusesse võetavaid asju. 

Aga juba uuest aastast tuleb omavalitsustel pakkuda jäätmete liigiti kogumise teenust ka riietele. Lahtine on praegu veel see, kuidas Eestis tekstiilijäätmeid koguma hakatakse, kas on riidekonteinerid avalikus ruumis, taaskasutuspoodide juures või toimub kohtkogumine ning inimene paneb juba oma kodus äravisatava tekstiili eraldi.  Võtmeküsimus on seejuures, kuidas saada äraantavast tekstiilist kätte see osa, mis ei ole prügi ning on korduvkasutatav. Hetkel puudub ka vastus küsimusele, mis saab edasi liigiti kogutud tekstiilist.

Oluline on selge sõnum
Kui täna annetavad inimesed oma korduvkasutatavad riided suuresti taaskasutusettevõtetele nagu Humana, Sõbralt Sõbrale, Uuskasutuskeskus, siis uuest aastast, kui riideid tuleb käsitleda kui liigiti kogutavat jäädet, on oht, taaskasutusettevõtted uputatakse üle riietega, mille hulgas on suur hulk prügi. 

Humana Eesti  infojuht Mari-Helene Kaber tegi ettepaneku, et riietest vabanemine oleks inimese jaoks võimalikult lihtne: tal oleks vaja valida vaid kahe kasti vahel – ühel on silt “sobib selga panna”, teisel “ei sobi selga panna”. 

Prügi või korduskasutatav?
Täna läheb Eestis kahjuks enamik riideid olmejäätmetesse, sest see on nii odav: esiteks odav osta ja teiseks odav prügisse saata. Mõned aastad tagasi tehtud segaolmejäätmete uuring näitas, et  24 tuhat tonni tekstiilijäätmeid aastas jõuab segaolmejäätmete sekka (moodustades  6% olmejäätmetest).

Ringse tekstiilitööstuse arendaja Kerli Kvant Hvass viitas Taani tarbijakäitumise uuringule, kust selgus, et prügisse viidavatest tekstiilidest on üle poole korduvkasutatav. “Tarbijal peab olema lihtne ja mugav sorteerida. Uuringud näitavad, et inimesed siiski sorteerivad osa korduvkastutatvaid riideid prügiks ja vastupidi,” nentis ta. 

Mida tähendab tootjavastutus?
Eesmärk on, et tekstiilivaldkonnas hakkaks toimima samuti tootjavastutus, mis täna on näiteks elektroonika- ja pakendijäätmete puhul ehk kaupmees maksab tootjavastutusorganisatsioonile, kes tegeleb sellega, et jääde võetakse juppideks ja saadetakse õiglasesse käitlusesse.

Tekstiili puhul on see keerulisem. Kerli Kvant Hvass on seda meelt, et paarkümmend senti rõiva hinnale tootjavastutusena otsa liites ei lahenda probleemi – kiirmoeketid toodavad tohututes kogustes rõivaid. Näiteks HM toob tema sõnul aastas umbes 300 tuhat uut mudelit,  Temu koguni suurusjärgus 1,3 miljonit. Kvant Hvassi hinnangul peab tootjavastutus mõjutama eelkõige välismaiseid kiirmoekette. “Me ei saa sama mõõdupuuga maksustada neid ja Eesti villakampsuni tootjaid,” ütles ta. 

Ringmajanduse ekspert Rainer Pesti näeb, et  tootjavastutuse tasu peaks sõltuma materjalist ja selle taaskasutusvõimalustest. “Praegu puudub komposiitmaterjali lahutamise tehnoloogia. Täna on tehnoloogia, mis võimaldab seda keemiliselt ümber töödelda, aga on väga kallis – 600 eurot tonn. Tootjavastutus tähendab seda, et tootja peab katma need ümbertöötlemise kulud,” märkis Pesti.

Mis puutub tekstiili ümbertöötlemise tehase rajamisse, siis Kalle Grents AS Keskkonnateenustest on seisukohal, et Eestis ei suudeta tagada vajalikku tooraine voogu tehasesse. Põhjamaades on nii mõnigi tekstiili ümbertöötlemise tehas just sel põhjusel suletud. 

Kerli Kvant Hvass nentis, et praegused seadused soosivad esmast toorainet ja rohkem tarbimist – ringmajanduse mudelid jäävad paraku start-up´i faasi. “On vaja ridamisi maksumuudatusi, seadusandlikke hoobasid, mis pidurdaksid ületootmist ja soosiksid asjade parandamist ning  looksid keskkonna ringmajandusele. Kui uuel tootel on kõrge maks, eriti veel sellisel, kus viis kiudu on kokku segatud, sest seda on väga raske ja kallis ümber töödelda. Ja samal ajal väärindamised, parandamised, upciklingud oleksid soodsamad,” tegi ta ettepaneku. Kvant Hvass nentis, et ringmajandus täna kahjuks ei toimi, sest tuleb konkureerida kiirmoega, mis on kordi odavam ja suuremas massis. “Puudub majanduslik mõttekus midagi parandada, kui saad kolme euro eest uue nt Temust,” märkis ta.

Rainer Pesti pakkus, et kui tootjavastutusena lisada Reet Ausi särgile viis eurot ja see maksab 45 euro asemel 50, siis see ei mõjuta selle brändi valijaid, aga kui kiirmoe viieeurosele särgile pannakse otsa viis eurot, siis seda ostjat see mõjutaks.

Sõbralt Sõbrale tegevjuht Maiko Kesküla nägi aga, et rõivavaldkonnas on “madalal rippuv õun korjamata” ehk arendada tuleks eelkõige korduskasutust. “Iga riie, mida inimene ostab korduskasutuspoest, tähendab seda, et ta jätab uue riide ostmata,” oli Kesküla optimistlik. 

Just teise ringi organisatsioonid võiksid saada selleks esimeseks liiniks, et tekstiilijäätme

kogumine ei annaks lööki korduskasutusele, sest kasutatav riie ei ole jääde. Küll ollakse siis silmitsi väljakutsega, kuidas korraldada tõhusalt riiete sorteerimist, sest see nõuab suurt ressurssi inimeste näol. Ning lahendamist ootab küsimus, mis saab edasi riietest ja tekstiilist, mis ei ole korduvkasutatav.