Kogemusnõustaja Mari Adamson räägib, mida hakata peale pidevate enesekriitliste mõtetega?

nõustamiskeskus, pilt: Valdur Roosenvald

Kogemusnõustaja Mari Adamson räägib, mida hakata peale pidevate enesekriitliste mõtetega?

Kevad hiilib vaikselt koos päikesevalgusega tuppa ning märkamatult tärkavad helgemad mõtted ning naeratus tuleb justkui iseenesest näole. On lihtsam olla rahulik, optimistlik ja heatahtlik, kui ümbrus seda soosib, kuid mida teha siis, kui siseilm töötab päikesepaistele vastu ning vaatamata soojenevale ilmale on hinges rahutus ja peas tiirlevad muremõtted?

“Kuigi ümbrus on sama elab igaüks meist erinevas maailmas” on öelnud saksa filosoofi Arthur Schopenhauer. Meil raske märgata ümber tärkavat ilu, kui meie prillid on udused, sõrmejälgi täis, mustad või vastupidi liiga roosad. Rahutus, mure, süümepiinad ja hirmumõtted võivad peas keereldes hägustada meie vaadet nii palju, et meie hinnang ümbritsevale maailmale ei ole enam adekvaatne ning näeme varje suuremana kui objekte ennast. Meie perspektiivist ja fookusest sõltub see, kuidas näeme ümbritsevat maailma.

“Issand, anna mulle meelekindlust
leppida asjadega, mida ma muuta ei saa,
julgust muuta asju, mida ma muuta saan,
ja tarkust nende kahe vahel vahet teha.

Aita elada üks päev korraga,
nautida ühte hetke korraga;
võtta raskusi kui teed rahusse;
võtta seda patust maailma, nagu Jeesus võttis:
nii, nagu see on,

mitte nii, nagu mina tahan, et see oleks;
usaldada, et Sina ajad kõik asjad joonde,
kui ma alistun Sinu tahtele;
nii et ma võiksin olla mõistlikult õnnelik selles elus
ning ülimalt õnnelik koos Sinuga igaveses elus.”

Sellest Meelerahu palvest on mitu tõlgendust, kuid eelpool toodu on kirja pandud Ameerika teoloogi, eetiku ja poliitikategelase Reinhold Niebuhri poolt. Esimene osa sellest on laiemalt levinud, kuid märkimisväärne on ka teine pool, kust soovin esile tõsta ridu: “Võtta seda patust maailma, nagu Jeesus võttis: nii, nagu see on, mitte nii, nagu mina tahan, et see oleks.” Kuulen tihti enda ümber lauseid “See ei peaks ju nii raske olema”, “temaga võiks olla palju kergem, kui ta vaid…”, “kui sellist mõtteviisi ei eksisteeriks, siis..” jne. Kuid ometigi on meie ümber maailm, kus on palju haavumist, solvumist, kriitikat, erimeelsusi. Jeesuse eluajal oli samuti. 

Kuidas siis võtta ümbritsevat maailma nii nagu Jeesus võttis – sellisena nagu see on? Meie alateadlik eeldus on, et normaalne olla tähendab olla veatu, kuid see paneb meid eksimuste ja raskuste korral tahtma teistest eemale hoida ja tekitab isoleerituse tunde ning palju häbi ja süümepiinu, kui miski läheb oodatust kehvemini. Kui teadvustame, et kannatused on osa elust ja me kõik kogeme raskeid aegu ja valu, siis ei ole me enam oma raskustes üksi ja tõenäolisemalt julgeme jagada oma raskusi teistega ja saada hoitud ning toetatud. 

Eelpool öeldud kinnitavad psühholoog Kristin Neffi seisukohad, kes on erinevate uurimuste põhjal lahti seletanud enesekaastunde mõiste. See ei ole endast mõtlemine “oh ma vaesake”, “küll mul on ikka raske”, vaid suurim komponent selles on pigem sõbralik suhtumine iseendasse. Seda väljendavad laused “see ongi raske”, “kannatused on elu osa”, “paljud inimesed lähevad läbi sarnastest väljakutsetest”, “ma otsustan olla enda vastu sõbralik” jne. Enesesõbralikkus on enese kohtlemine hoole ja mõistva suhtumisega, mitte karmi kriitikaga. 

Mind noore emana on tihti aidanud küsimus: “Mida ütleksin oma tütrele, kui tema sarnases situatsioonis oleks?”. Kui loengus on õppejõust raske aru saada, sest uusi mõisteid on väga palju, siis kas ütleksin talle, et “Sa oledki lihtsalt nii loll ja uusi keerulisi mõisteid ei suudagi sa kunagi omandada!” või ütleksin hoopis “See on väga uus valdkond ning usun, et suudad materjali endale omandada, kui järjekindlalt ja efektiivselt õppimisse aega panustad.” Kui ta pole tervislikel põhjustel suutnud mitu kuud trenni teha, siis kas ütleksin talle “Su vorm on igaveseks kadunud ja sa ei saavutagi enam oma head tervist!” või ütleksin “Su keha vajas paranemiseks ja taastumiseks aega, kuid iga päev väikeseid samme tehes saavutad peagi hea tervise ja vormi”. Need on vaid paar näidet, kuid usun, et meil kõigil on igapäevaselt võimalus olla endaga sama lahke, kui kalli inimesega ehk „armasta oma ligimest nagu iseennast!“ nagu on öeldud Piiblis. 

Keegi pole täiuslik, kõik teevad vigu ja kõigil vahel ebaõnnestub. See aga ei tähenda, et oleksime vähem väärtuslikud või vähem armastatud Jumala ja oma lähedaste poolt. Julgustan kõiki, kuid eriti naisi just märtsikuus märkama enda enesekriitilisi mõtteid ja otsustama osutada seda armastust, mida pidevalt väljapoole jagame, ka endale.

Kui sa tunned ärevust, ängi või seisad silmitsi sassis suhetega, siis ära jää oma murega üksi, võta ühendust Sõbralt Sõbrale Nõustamiskeskusega, me oleme sinu jaoks olemas.

Jaga seda postitust

Kingituste aeg

Kingituste aeg Detsember on kindlasti paljude jaoks nii kingituste tegemise kui saamise aeg. Võib-olla sellega kaasneb ka omajagu

Loe lisaks