Mais Tartus toimunud Uuskasutusfestival tõi tähelepanu kestlikkusele nii elustiilis kui valikutes. Sama hoolt vajavad ka lähisuhted. Sõbralt Sõbrale Nõustamiskeskuse pereterapeut Kaisa Põld tuletab meelde, et suhted ei kulu üleöö, kuid nende hoidmine eeldab teadlikku tähelepanu.
Suhetes tekivad mustrid pikema aja jooksul, sageli märkamatult. Väikesed pinged ja rahulolematus võivad jääda kuhjuma nagu kulumine riidel, kuni probleem on juba sügavamal. Seepärast on oluline märgata varajasi märke ja rääkida neist omavahel lugupidavalt. Põllu sõnul ei tähenda keeruline periood veel suhte lõppu, vaid võib olla võimalus koos tugevamaks saada. Teraapia on sel juhul pigem rätsepatöö kui kõigile sobiv universaalne lahendus ning eesmärk on muutus turvalises keskkonnas. Praktiliselt aitab suhet hoida igapäevane märkamiskultuur: öelge partnerile midagi head, looge ühine aeg ja olge üksteise poolel ka teiste ees. Väikesed rituaalid, tänu väljendamine ja teadlik kohalolu annavad suhtele tugeva aluse.
Kaisa Põld julgustab abi küsima siis, kui ise enam edasi ei saa. Sõbralt Sõbrale Nõustamiskeskuse kogemus näitab, et suhteid saab parandada, kui selleks on valmis mõlemad pooled.Ma ei ole päriselt nõus väitega, et praegusel ajal suhted vahetuvad nagu kiirmood. Suhete hoidmine ja väärtustamine on igal ajastul olnud inimestele väga oluline. Selleks nähakse palju vaeva, tehakse teadlikke pingutusi ja valikuid. Lahutuste protsent on tegelikult statistika järgi suhteliselt stabiilsena püsinud vähemalt viimased 20 aastat. Me võiks palju enam rääkida ka tugevatest ja tervetest peredest.
Püksipõlvede õhemaks kulumist ei pruugi väga ruttu näha. Ilmselt on põlved juba pikalt kannatada saanud, enne kui märkame, et riie on kulunud või hakkab lausa auk tekkima. Nii ka meie suhetes. Me magame need esimesed kulumise märgid maha, sest need ei ole nii ilmselged. Mustrid, kuidas me omavahel suhtleme/käitume/reageerime, tekivad enamasti pika aja jooksul sarnaseid käitumisi pidevalt korrates. Muru sisse tekib tee ka siis, kui väga palju kordi sealt üle kõndida, ühekordne üle muru minemine veel rada ei tekita. Ka ajus, käitumises, suhetes tekivad mustrid pikemaajalise kordamise tulemusel.
Kõige olulisemaks ja sageli ka kõige keerulisemaks on suhetes omavaheline suhtlemine. Kui saan aru, et olen muutunud rahulolematuks, kui midagi meie suhtes häirib mind piisavalt tugevalt, nii et see käib minuga kogu aeg kaasas minu mõtetes, siis on just õige hetk sellega tegeleda, et “plekk” sisse ei sööbiks. Samas on need reeglid lihtsad. Suhtlemine peab olema üksteise suhtes lugupidav (sina oled mulle oluline), suhtlemisel on rääkimise kõrval sama oluline kuulamine (see, mis sa räägid, on mulle oluline) ning eesmärgiks peab olema suurema läheduse tekkimine (olen valmis meie suhte nimel muutusi tegema).
Teraapias käimise eesmärgid võivad olla väga erinevad ja seega on erinevad ka seal kasutatavad meetodid. Mõne inimese/paari jaoks võib teraapia olla tõesti vaid nagu “õrn käsitsipesu väikese pleki eemaldamiseks” ja mõnel teisel juhul minnakse läbi “võimsast tsentrifuugist”.
Iga inimese ja pere lugu ning taust on nii unikaalne, et terapeudi töö on pigem nagu rätsepatöö, mitte liinitöö. Teraapia ei pea olema inimese jaoks alati meeldiv ja mugav, kuid inimene peab ennast seal tundma piisavalt turvaliselt, et ka ebamugavus ja valud ära taluda ning suurem eesmärk peaks olema siiski muutus.
Tahaksin kõiki inimesi väga julgustada – “päris” õmblejatena oleme me Sõbralt Sõbrale Nõustamiskeskuses ilmselt väga erineva, kuid terapeutidena päris kogenud ja väga erinevate suhete ja suhteprobleemidega kokku puutunud. Oleme valmis plekke pesema, auke õmblema ja lappe peale panema. Andke oma suhtele paranemise võimalus ja kasutage tuge, kui selleks vähegi valmis olete.
Pikaajalisi ja rutiinseks muutunud suhteid võib nimetada ka “kulunud” suhteks, ja see sõna tõesti väga atraktiivne ei ole, kuid nagu te teate, siis vintage on vägagi moes. Vintage staatusesse jõudnud suhte eelised on sellised, millest me väga palju ei kuule. Turvatunne, kindlus, rahu, teineteise mõistmine, sarnane maailmavaade, ühised mälestused, traditsioonid, mis meid koos hoiavad jpm, ühistest lastest ja lastelastest ei hakka ma rääkimagi.
Soovin, et “hooldusjuhendil” oleks kirjas, et iga suhtes olev inimene hakkaks harjutama partneri heade ja armastust väärivate omaduste märkamist. Ja neid talle kõva ja selge häälega välja ütlema. Soovin, et inimesed väga teadlikult annaksid endale aru, et suhe on pidevalt muutuv ja vahelduv nagu aastaajad ning üks keerulisem periood elus ei tähenda veel suhte lõppu, vaid suurt võimalust saada ka “tsentrifuugitsüklis” koos paarina tugevamaks.
Ühe aasta või viis, kümme ja ka enam aastat kestnud suhe on ja peabki olema erinev. Kui kuldpulma tähistanud paar jageleks samadel teemadel mis mõni värskelt abiellunu, oleks päris kole lugu, nagu polekski vahepeal midagi juurde õpitud. Teine inimene on nagu kullaauk, tohutut varandust täis. Ei piisa meie eluajast, et seda kõike sealt leida, aga soovitan sellise hoiakuga teisele inimesele läheneda (see võib olla ka keegi teine kui abikaasa – sõber, töökaaslane jm).
Kolm praktilist nippi, näiteks kümme minutit jagamisaega päevas, ühised rituaalid, tänu väljendamine:
- Vähemalt ühe partneri toreda omaduse/teo vms väljaütlemine iga päev.
- “Teisipäevane teeõhtu”, mis on meie kahe jaoks “püha aeg”, millest me ei loobu, kus jagatakse siiani jagamata olulisi asju.
- Alati sõnades ja tegudes olla oma partneri poolel (laste ees, ämmade-äiade ees jm).
