Koostöö on taaskasutuse alus! Nii on ka Sõbralt Sõbrale kauplusteketi aluseks meie sõbrad – pikaaegsed partnerid, kes annetavad meile kaupa; kallid kliendid, kes käivad meie poodides ostlemas; aga ka kõiksugu vahvad indiviidid ja ettevõtted, kellega koos mitmesuguseid projekte ellu viia. Läbi mitmekülgse koostöö saab alguse „Hoolime koos” ringlus, mille abil aitame puudustkannatavaid lapsi, noori ja peresid, lähtudes nende konkreetsetest vajadustest.

Üks sõber, kes meiega hoolimise ja taaskasutuse teekonda juba pikemat aega koos on kõndinud, on Tartu Uus Teater. Järgneb intervjuu kahe Tartu Uue Teatri jaoks olulise inimesega, kes avavad meile taaskasutuse ja teatri ühist lugu. Vestleme teatri ühe alusepanija ja teatrikunstnik Kristiina Põlluga, kes valmistab lisaks käsitööna imekauneid märkmikke Tüümian Stuudio nime alt ning produtsent ja kumulooja Marie Kliimaniga.

 

Millist väärtust loob taaskasutus teatri jaoks?

Vastus on küsimuses – see on taas kasutamine. See on millegi kasutamine, mis on juba olemas. Ükskõik siis, kas andes talle uue funktsiooni või ka samas funktsioonis uuesti kasutamine. On need siis toolid, lauad, mingid mingid muud mööbliesemed, rõivad, jalatsid. Mina oma kogemusest võin jagada, et kui lavastusprotsess on pooleli ja ma käin ringi hästi avatud silmadega, otsides lahendust, otsides ka puuduvaid esemeid – sageli mööblit, kostüümi osi, kangaid – siis olen märganud, et kõiksus hakkab tegema koostööd. See salapärane loov jõud, mis on osaline kõikide asjade, ka kogu loomingu sünnis, hakkab mulle näitama neid õigeid asju, neid, mida mul ongi sel hetkel tarvis. See näib juhusena, aga ma olen leidnud sel viisil täiesti imeliselt sobituvaid asju, mida muidu mitte kunagi poes ei näe. Näiteks lavastuse „Praktiline Eesti Ajalugu” loomise ajal leidsin ma taaskasutusest – ilmselt ühe inimese toodud – meeste kingad, täiesti kasutamata, neid oli vist umbes 5-6 paari ja need olid kõik täpselt õigetes suurustes, ühte värvi, sellised omavahel sarnased, natuke veidralt šiki joonega, ja läksid jalga kõikidele selle lavastuse meesnäitlejatele ja bändile.

Olen veel näiteks saanud antiigiärist vanu, 40-50ndate aastate kinotoole. Selliseid, mida muidu kunagi poes ei näe, terve laua ümber käiva komplekti jagu, ja need käivad lavastusest lavastusse. Väga tavaline on taaskasutusest saada diivaneid, laudlinu, kangaid, lauanõusid, lampe. See on mõistlik, sest teise ringi poodides olev kaup on sageli mingi isikupäraga, mingist ajastust pärinev. Tal on oma lugu sees ja see lugu saab olla lavastust toetav.

(Vastas Kristiina Põllu)

 

Öeldakse et kõike ei saa osta – mida pole teie saanud Uue Teatri või selle lavastuste jaoks esimesest sisustus- või tarbekaupade poest osta? Kuidas olete vajaminevad asjad leidnud?